The Pirate Party ja autoriõiguse

Autoriõiguse teema on iseenesest võrdlemisi vastuoluline. Ühelt poolt on iseenesestmõistev, et autoril on õigus oma töö eest saada kompensatsiooni, teisalt on tihti autoriõiguste kaitsmisega mindud liiale. Hea näide sellest oli näiteks valitsuse dilemma tühja kasseti tasu ümber või Youtube´is levinud niinimetatud “copyright strike”, millega saab autoriõiguse rikkumise tõttu videolt saadav kasu endale taodelda, seda ka juhul kui video autori autoriõiguste rikkumine on vaieldav, mistõttu seda süsteemi on väga lihtne ära kasutada. Seega on tänapäeva digitaliseeritud maailmas võrdlemisi palju vaidluskohti, mis üldse on “õiglane” või mis peaks kuuluma autoriõiguse kaitse alla. 

Pirate Party on öelnud, et nad ei taha autoriõigusi kaotada, vaid nad tahavad neid reformida. Nõustun nende väitega, et nii mõneski riigis on ehk nende õiguste kaitsmisega mindud liiale ning karistus on ebaproportsionaalselt suur. Samas on nad ka väitnud, et ideaalis tahavad nad säilitada autoriõigused ärilistel eesmärkidel tarbimiseks, kuid nad soovivad kaotada eratarbeks omandatud loomingu autoriõigused. Seda on eelkõige õigustatud väitega, et kultuuri vahetamine eraisikute vahel piirab inimõigusi, millena peetakse silmas õigust privaatsele kommunikatsioonile, informatsioonivabadusele ning isegi nõuetekohasele menetlemisele. Järgnevalt tulebki juttu nende kuuest ettepanekust

1. Moraalsed õigused jäävad muutmata. – nõustun ning see ei vajagi pikemat kommenteerimist. Loomingu autorit tuleb tunnustada teose loomise eest.
2. Tasuta mitteärilistel põhjustel jagamine - Täies ulatuses ei saa kuidagi sellise väitega nõustuda, sest usun siiralt, et autorid on oma töö eest väärilised ka tasu saama. Kindlasti ei kontrollita ega karistata praegugi seda, kui lihttarbija leiab netist luuletuse ning kirjutab selle sünnipäevakaardile. Samas oleks taunimisväärt kui ka kõik raamatud muutuksid vabatarbes niiöelda vahetatavaks. Seega näiteks raamatute puhul oleks mõistlik siiski arendada ja lihtsustada niiöelda neti raamatukogu süsteemi, mis võimaldaks raamatuid tasuta laenutada, kuid mitte kolmandate isikutega jagada.
3. 20 aastat kaubanduslikku monopoli – usun, et 20 aastat on selgelt liiga vähe. Hetkel kehtiv süsteem võimaldab kasu saada ka autori järglastel, mida võib paljudel juhtudel ülekohtuseks pidada. Samas oleks mõistlik, et vähemalt autori eluea ajal kuuluks monopol siiski talle.
4. Registreerimine peale viiendat aastat – samuti mõistlik ettepanek, sest on säilitatud autori õigus pikendada autori  ärilisi ainuõigusi.
5. Tasuta proovimine – vajab ilmselgelt selget määratlust. Heaks näiteks ülaltoodud Youtube´is leviv probleem, kus sisuliselt igaüks võib taodelda video maha võtmist või tasu endale olenemata sellest, kas selleks mingit alust on või mitte.
6. Digitaalõiguste haldamise keeld – kuivõrd olen seisukohal, et eraisikute vahel ei peaks siiski olema kõikvõimalikud teosed jagatavad, siis olen ka vastu sellele punktile.  

 

Kokkuvõttes on tegemist huvitava teemaga, kus on keeruline selgelt öelda, mis on õige ning mis vale.